Kõige kallimad hinged

Igal aastal, kui on kätte jõudnud oktoober, hakkan märkama lumemarja põõsaid oma raskete valgete kobaratega. Koos lumemarjadega näen ka alati oma kalleid armsaid vanavanemaid. Kui väike olin, siis elasin seitse aastat vanaema-vanaisaga vanas suures kägisevas mõisaaegses puitmajas nimega Priimula. Suur kahekordne, kahe sissekäiguga maja asus roheliselt lopsakas mõispargis ja oli ümbritsetud jasmiini ja lumemarja hekkidega. Iga päev uitasin mõisapargis, askeldasin vanaisaga hobusetallis või käisin vanaemaga poes ja lehmalaudas piima järgi. Õues mängisin kõigega, mis silma ja käe ette jäi. Mäletan üht päeva, kui läksin jälle õue ja maa oli kaetud kuldkollaste pärnalehtedega. Majas ees lumemarjahekis oli mul oma väike peidupaik, mida pidasin oma onniks või koduks, kus keetsin oma liivakasti nõudes lumemarjadest putru. Mäletan, et riisusin oma väikese rehaga lehti ja järsku hakkas lumelörtsi sadama. Tuppa ma ka veel ei läinud, sest teadsin, et vanaisa oli veel hobusetallis hobuseid jootmas, aga vanaema oli toas, praadimas kuuma küdeva “pliita” ees maitsvat toitu. Mõnus oli omaette mütata, aga ka  teada, et varsti lähen sooja tuppa. 
See maja oli mulle kõige esimeseks koduks ja need vanad inimesed olid mulle kõige turvalisemad inimesed kogu maailmas. Igal aastal nad ilmutavad ennast taas koos valgete lopsakate lumemarjadega, kui on alanud hämar, niiske kõdunemise ja hingedeaeg. Ja taas me istume kolmekesi seal vanas nagisevas, kuid soojas ja hubases majas. Vanaisa oma tarku ja pakse raamatuid lugemas ja vanaema, kas kindaid kudumas või pliita ees askeldamas. Sedasi tihtilugu me seal majas ikka aegajalt koos istume ja toimetame, nii on ka täna.

Mäletan oma esimest kauget kokkupuudet surmaga, kui olin 4-aastane. Siit ilmast oli  lahkunud vanaema sõbranna Karu Juuli, ta jättis vanaemale Singeri õmblusmasina ja vanaaegse naiste jalgratta. Jalgratas anti hiljem mu isale, kes värvis selle oma töökojas autovärvidega hõbe-punasekirjuks, kuid ikkagi jäi see kaunis nikerdustega jalgratas kõigi jaoks  Juuli-rattaks. Mäletan, et Juuli oma viimastel elukuudel enam ei sõitnud rattaga, vaid see oli talle lihtsalt toeks, kui ta küürakil ja aeglasel sammul mööda alevit ringi jalutas. Kuigi ma ei mõistnud, mis Juulist tegelikult edasi sai, kui tema asjad laiali jagati, aga jätkuvalt ma mäletan teda sellise sooja, aeglase sammu ja rahu kiirgava vana hingena!
Teiseks kogemuseks oli minu vanaisa 30-aastase tööhobuse Teesi „metsa rebastele viimine”, kuid tegelikult viidi ta rebasefarmi, aga mina oma aruga arvasin, et viidi metsa ja seoti puu külge rebastele söögiks. Mäletan, et vanaisa ei nutnud, kuid tema silmad ja nägu olid valulikud ja nutused ja tema juuresolekul rohkem Teesist ei räägitud. Pärast Teesi kadumist hobusetalli lahtrist, käisin veel pikka aega teda sealt otsimas lootes, et äkki sai ta rebaste eest jooksu ja ühel päeval võib ta uuesti siin oma sõimes heina krõmpsutada. Teesil olid ilusad, suured, sügavad ja rahulikud silmad ning temast kiirgas alati emalikku rahu ja turvatunnet. Meenutan teda sooja ja tänuliku tundega!
Kolmandaks, aga juba käega katsutavaks ja traumeerivamaks kogemuseks oli minu hamster-Piki surm, sest siis ehmatas mind tema külm ja kange keha, kui ma hommikul ta pesast leidsin.  Mäletan, et nutsin ikka oma pool päeva jutti, nii et kõri oli krampis ja valus. Õhtu poole läksime vanaemaga aiamaale ja matsime Piki  õunapuu alla maha. Istutasin tema kalmule oma elu esimesed lilled – meelespead ja kannikesed.
Neljandaks ja muidugi kõige hullemaks mälestuseks, kui olin juba 9-aastane, sai armsa vanaema-Aliide lahkumine jaanuari teisel nädalal, kui õues paukus käre pakane. Hiljem leinasin teda süütunde seguselt oma 10 aastat. Arvasin, et mina olen tema surmas süüdi. Mäletan tema matuseid kabelis, kui kõik kirstu ümber nutsid. Järsku haaras mind meeletu naeruhoog ja minusse oleks nagu kellegi pakatav rõõm sisenenud. Tõstsin oma käpikutes käed näo ette ja püüdsin oma naeru varjata. Arvasin, et hakkan hulluks minema.  Nüüd tean, et see oli Aliide-vana, kes üritas meile teada anda läbi minu, et siit ilmast lahkumine on hoopis rõõmupidu edasiminekuks teistesse ilmadesse. Aasta hiljem tekkis mul surmahirm ja õhtuti ei julgenud ma magama jääda, arvates, et äkki öösel magades jääb hing kinni ja suren ära. Ma ei julgenud sellest kellelegi rääkida, lihtsalt teki all nuttu tihkudes igatsesin oma kallist vanaema. Viis aastat hiljem läks vanaisa talle järgi ja kolme aasta pärast lahkus ka minu isa. Isa matustel kordus see sama, et järsku nagu oleks meeletu rõõm ja naer minusse surutud. Taas nägin kõiki leinajaid kirstu ümber nagu kõrgemalt läbi kõõksuva naeru. Ka minu isa nagu vanaemagi, tahtis meile kõigile teada anda, et mida te seal ulute ja minestate, vaid hoopis rõõmustage koos minuga.
Hinged kui sõnumitoojad
Kui sain kolmekümneseks, siis hakkasid nad kõik mind unenägudes külastama ja pikki jutte minuga rääkima. Mõni neist esitas isegi paberi peal käskkirja, kuni tal oli minuga võlg lunastatud ning pidi edasi liikuma. Kohtumisest sain teada, et vanaisa ja isa olid jäänud mulle kaitseingliteks, et meie suguvõsa karmat puhastada. Hiljem hakkasid öösiti käima kaks värskelt lahkunut, minu klassiõde ja üks sõber, kes mõlemad eri paikades autoavariides hukkusid. Kohtumised nende kahega olid lummavad ja kõrvetavalt kuumad otseses mõttes. Nad olid nii elusad, kõikvõimast armastuse valgust kiirgavad ja käega katsutavad nagu meie siin maailmas praegu. Nad tahtsid minult teenet, kuid see ei jäetud  tasumata, vaid nad aitasid ka mind, et saaksin teadlikumaks ja saaks oma energiatööd teha nii siin kui seal nende maailmas. Nad ütlesid, et nendega on kõik korras ja öelgu ma seda nende lähedastele edasi. Nii ma tegingi hiljem, kui olin Reikit õppinud, muutnud oma eluviisi ja saanud targemaks ka peenenergeetika vallas.
Täna, 2. novembril, tuligi see sõber uuesti, sest mul on vaja tema toredale pojale üks leitud perekonna ese ja ka sõnum edasi anda. See meeshing armastab meeletult oma poega, kes on ka parim osa temast, mille loomisega  ta üldse oma elu jooksul kõige paremini hakkama sai! Olen talle tänulik, sest nüüd tean, et surmaga ei lõppe meie eksisteerimine, vaid me oleme igavesed.
Pärandiks elumõte ja elutarkus
Nüüdseks, kõigest sellest, on järgi jäänud õpetlikud kogemused ja mälestused, mida vajadusel teistele edasi rääkida. Tänu hingedega suhtlemisele hakkasin kogu seda meie maailma tunnetama süvitsi ja ühel hetkel mõistsin, et üheks meie elu ülesandeks ja mõtteks võib olla ka surmaga leppimine läbi enda teostuse. Lased kompleksidest ja hirmudest lahti, sealhulgas ka surmahirmust ning hakkad õhina ja rõõmuga inimeseks olemist ja ümbritsevat maailma avastama. Ju kui ka meie kord vanaks jääme, siis on avastustest ja seiklustest süda ja hing rahul ning saame kogemuse koos elutarkusega oma järglastele edasi pärandada. Saame rääkida, et mis koht see selline siin on, kuhu me kõik oma kehadega sündinud oleme. Me kõik koguaeg vananeme ja oleme surelikud, see on paratamatus, millega tuleb leppida. Loogem endale mõtestatud ja üdini läbitunnetatud õnnelik elu, siis hiljem pole millegi üle kahetseda. Ja loogem ning juhtigem ise – oma tahtega oma elu!
Kunagi, kui ka meid siin enam pole, siis jääb meist alles mälestus, mis elab koos meie laste ja lähedastega edasi. Iga päevaga me loome mälestusi ehk ka karmat. Loogem siis teadlikult endast positiivne karma, siis ka meie eelkäijatel on hinged rahul, kui nad meid jälle külastama tulevad. Aga hea karma õnnistab ka meie veel sündimata järglasi, kellega me mitte kunagi füüsiliselt ei kohtu. Aga armastuse ja hoole kaudu,  läbi peenenergeetilise maailma, on võimalik tulevikku ka nendeni ulatuda.
Reiki 2.-3. astme olemus aitab elu ja surmaga sotid selgeks teha, leppida kaduvuse ja muutuva maailmaga, just sellisena nagu see siin meie kirjelduses olemas on! Andkem igapäevaselt endast parim ja ärgem raisakem oma eluaega mõttetutele hirmudele, tuimusele ja laiskusele!
Castanedalastele on alati surm olnud elu suurimaks õpetajaks ja liikuma panevaks jõuks! Proovisin järgi ka vanade nõid-tolteekide õpetused ja nii tõesti on!
Lase oma TARK REIKIVALGUS voolama ja meenuta oma lähedasi kalleid siit ilmast lahkunud hingi ja räägi nendega läbi südamesoojuse ning täna neid üheskoos elatud aja eest!
Süüta hingedepäeval oma kallitele ka mälestusküünal aknal või mine vii südamesooja ja küünlavalgust surnuaeda tema hauaplatsile!

Reiki Meister Age Pihlak oma isiklikust kogemusest 2020. aastal.