Reiki Meistri lugu: põletavast läbipõlemisest ja valgustavast ärkamisest

Katkendid raamatust
„REIKI – käte ja südamega tervendamise kunst“
SHODEN – SISENEMINE
Autorid: A. Pihlak & A. Kreem

Reiki Meistri lugu: põletavast läbipõlemisest, valgustavast ärkamisest, vapustavast enesekehtestamisest ja kirgastavast eneseteostamisest

Meil kõigil on oma elulugu. Ka igal Reiki Meistril on rääkida lugu sellest, mis elu elati enne reiki juurde jõudmist. Igat oma 1. astme reiki kursust alustan ma oma läbipõlemise looga. Ei, ma ei ole jäänud oma kannatustesse kinni, vaid pigem ma olen oma elu lahti harutanud, sügaval südamepõhjas mõistnud ja terveks teinud. Ma mäletan küll möödunut, kuid viha, kurbus ja kättemaksuiha on kadunud. Nüüd võin ma suure tänuga öelda, et olen südamest tänulik kõigele hirmsale, vastikule, väsitavale, vihastavale, murettekitavale, sest kõik see äratas mind üles, et korda saata totaalne kannapööre oma elus! Võtsin vastutuse ja panin kogu oma elu kannatused enda kasuks mitmekülgselt teenima! Ma hakkasin seda õudust armastama ja sain lõpuks terveks ehk terviklikuks! Reikis kui spirituaalses arengus, ei panda rõhku meistri tiitlile, sest mingis mõttes on kõik ise oma elu eest vastutavad, igaüks endamisi vaikselt sepistab ja meisterdab oma elu. Tuleb leida oma elule tähendus ja mõte. See on elukestev teadlik energiatöö iseendaga.
Mäletan, et esimesed 5 reiki-aastat olin hullupööra eufooriline lihtsalt selle üle, et võin olla rõõmus nii palju, kui hing ihkab ja, et võingi olla selline nagu olen. Elujõudu ja -julgust uute asjade omandamisel ja ärategemisel oli nagu elektri jänesel. Järgmise 5 aasta jooksul pöördus väline rõõm sissepoole ja sai teadlikkuseks, et mitte keegi enam ei saa minult minu rõõmu ja väge ära võtta ega maha tampida.
Aga 17 aastat tagasi olin ma nii vaimselt, emotsionaalselt kui füüsiliselt haige. Olin igas eluvaldkonnas läbi põlenud, mulle ei meeldinud mitte miski, sest ma lausa vihkasin oma elu, oma ema ja ka töökohta. Kõigest oli nii kõrini ja ka oma tervisehädadest oli kõrini! Kuna ma ei olnud eriline suhtleja ja südamepuistaja, siis ei saanud ma sellest ka kellelegi rääkida. Tegelikult mulle ei meeldinud hädaldada. Ainuke, mida omaette südamest tegin, oli sajatamine. Vahepeal analüüsisin ja siis jälle vihaselt kirusin küll ennast ja teisi. Mõtte peale, et äkki räägiks kellelegi, tekkis hoopis meeletu paanika ja põletav häbitunne, et mida minust siis mõeldakse. Kuid vaikimisest tekkis teadmine, et ma olen kapitaalselt lõksus oma nõmedas elus.
Need, kes ennast läbipõletavad, ei ole laiskvorstid, vaid kogu päev on neil alati tegusalt planeeritud. Nii samuti oli ka minul. Juba varahommikust hilisõhtuni, koguaeg oli midagi teha. Negatiivse stressi ja üleväsimuse tõttu tekkisid mul unehäired, seedehäired ja järjest jäi vähemaks ka elurõõmu. Nüüd, mituteist aastat hiljem, on palju avalikku kirjandust läbipõlemis sündroomist ja selle sümptomitest, kuid nüüdseks on ka läbipõlenuid tunduvalt rohkem. Läbipõlemisest edasi on vaid mõned nädalad, kui sellest võib edasi areneda depressioon. Jätkuvalt näen ja tajun minu ümber selliste sümptomitega inimesi. Ehk on kellelegi abiks ka minu lugu, sest vahet pole, oled sa õmbleja, koristaja, koduperenaine või suurfirma juht – me kõik oleme lihtsalt inimesed!

Enne reiki-aega olin ma olnud 20 aastat massõmbleja. Lisaks tavapärasele tööajale, tegin ma lisaks ka ületunde ja seda juhuks, kui jälle peaks midagi kellegi eest ümber lõikama või praaki lahti harutama, et natukenegi midagi teenida. Ja muidugi õmblesin kogu perele rõivaid, kaasaarvatud emale ja võib-olla veel kellelegi kingituseks. Ja ega ma ei julgenud või ei osanud ka kellelegi ära öelda, pigem hambad ristis tegin kõik, mis kästi. Keelduda ei julgenud sellepärast, et ikka teistele meeldida ja nende soove täita. Minu jaoks oli lihtsam vaikselt ära teha, kui hakata selgitama või saada näiteks oma ema viha ja ähvarduste osaliseks.
Aga eks ärgitas tegutsema ka see kiituse ja eneseimetluse ihalus tehtud töö üle, et olen kõva tegija. Mulle meeldis töö ja see imeline tulemus, mis kasvas käte vahelt välja. Tegelikult olen kiituste eest südamest tänulik oma ämmale, sest ma varem polnud oma vanematelt sellisel moel kiitust ja tähelepanu saanud. Algul oli kohe harjumatu, ei osanud midagi öelda ega teha selle sooja tunde peale, tegi lausa kohmetuks. Pigem oli vanemate poolt tulnud kõike läbiv ja näriv süütunne, millele sain jälile alles aastaid hiljem. Aga tean, et nad ei osanud muud moodi, andsid mulle seda, mis neil endal oli või, mille osaliseks nad ise kunagi olid saanud.
Tiheda argipäevaga jätkates: pärast tööd käisin kähku poes, tegin õhtusöögi, õppisin lapsega koolitükke, pesin nõud, umbes tunnikese vaatasin telekat ja siis juba oligi aeg magama minna, sest kell kuus oli vaja juba üles tõusta. Nädalavahetus algas ka üsna varase ärkamisega, sest pingepeavalu ei lasknud magada ja peas oli valmis ka nimekiri, mida kõike oli vaja laupäeva-pühapäeva jooksul ära teha.
Ühel hetkel tekkis mulle vaimusilma ette pilt, et ma nagu veaksin mööda ragisevat asfalti järgi metallajalastega kelku, millel istub minu ema, elukaaslane ja poeg. Mõtlesin omaette, et mul oleks nagu kolm last, kes minust sõltuvad, trambivad jalgu ja esitavad nõudmisi, et ikka liiga vähe ja liiga halvasti. Isegi meie pere kass ronis öösiti just minu kaela või padja peale magama. Tol ajal ma veel ei taibanud, mis selle pildi sees ja taga tegelikult peidus on?
Õnneks ma veel depressioonini ei jõudnud, sest kõige hullemas perioodis olin olnud umbes kolm nädalat, kui ühel õhtul pärast tööd järsku tundsin kõris ja rinnakus meeletut füüsilist valusähvakut ja ängi, mis pani mind kägarasse tõmbuma. Kükitasin köögipõrandale maha ja ägisesin valust. Siis tundsin, et ma ei jõua enam kogu seda koormat kanda. See hetk oli mingis mõttes ka valusaks äratamiseks. Muidugi olin ka meeletult väsinud ja aegajalt ohates unistasin ajast, mil saan lõpuks nädalate viisi magada-magada ja kõik mured unustada-unustada.
Aga pärast väsimuse ja emotsionaalse valu tunnistamist läks kõvaks tarkade raamatute lugemiseks ja intensiivseks vanade energiate lammutamiseks, et lämmatavast lõksust välja rabeleda. Ükskord kui jälle poodi läksin, leidsin Selveri raamaturiiulist suhtlemispsühholoogia õpiku, mille oli kirjutaud ühe ülikooli õppejõud. Tema elulugu ja tutvustus olid tagumisel kaanel. Sellest raamatust sai minu lemmiklugemine niivõrd, et lõpuks käisin korduvalt ka selle kooli kodulehel ning unistades püüdsin ette kujutada ennast seal koolipingis. Paari aasta pärast julgesingi minna just tollesse ülikooli sisseastumiskatsetele, muidugi sain sisse ja sellest härrast sai minu lemmik õppejõud. Uuesti kooli minnes sain lõpuks lahti ka oma kooli hirmust ja häbist rumalana näida.

Nüüd tagantjärgi, aastaid kokku lüües, tuleb oma 2,5 aastat
, kuni  lõpuks reaalselt tekkis tahe ja jõud, et võtta endale väljaspool kodu vaba aega ja julgeda midagi uut õppida. See oli puhastumise ja ettevalmistuse aeg, et siseneda (sho den) reikisse. Kogu see eelnev, paar aastat, kulus enda vaimseks harimiseks, läbipõlemisest taastumiseks, puhastumiseks ja tuleviku plaanide tegemiseks. Ja järsku tuligi kõik korraga, kolme kuu jooksul: Reiki-kätega tervendamise meetodi õppimine, ida-lääne massaažikursuste läbimine ja ülikooli filosoofia-psühholoogia teaduskonda astumine.
Kui on plaan hakata oma eluolu muutma, ega siis ümbritsev maailm pole muutusteks valmis. Eriti võivad vastasteks osutuda kõige lähedasemad, sest selline on ju nende reaalsus ja neil on tihtilugu mõnus ja mugav äraolemine, mis sest, et kellegi teise arvelt. Nad lihtalt ei kuula ja ka ei mõista, kui neile öelda, et prooviks õige teist moodi elada! Selleks on vaja tugevat tahet, kannatlikkust ja tarka meelt, kuni lõpuks on teed vabad ja muutused on kergelt tulema. Kõvasti ja mõnda aega on vaja iseendas eeltööd teha. Kõigepealt on vaja iseendale uus eluplaan vastuvõetavaks teha ja programmeerida tuleviku visioon alateadvusse. Alles siis päriselt, tasapisi hakkab läbi mateeria ja käitumise ka kehaline karma muutuma. Seejärel hakkavad uuendused mõjutama ka lähikondseid.


Kuidas taastuda ja lõplikult välja astuda läbipõlemise mustrist:

  • Kõigepealt tuleb endale tunnistada, et oled läbipõlenud, väsinud ja kurnatud. Leia kiirelt võimalused vähemalt 3-nädalaseks puhkuseks või haigusleheks.
  • Puhka, tervene, maga, söö mõnuga ja kindlasti ilma süütundeta!
  • Leia endale tore ja mõistev psühholoog või nõustaja, kellega saad kõigest rääkida. Vestlemine ja terapeudi tagasipeegeldus aitab ennast analüüsida ja aitab panna targalt tundeid ja emotsioone sõnadesse.
  • Kuula mõnusat ja pehme meloodiaga muusikat, see paneb olemise voogama ja helisema.
  • Tee uus eluplaan, et sul jääks alati aega ka eraeluks. Leia oma sisemine tasakaal perekonna, oma isikliku aja, hobide, sõprade ja töö vahel.
  • Edaspidi jälgi, et sa ei elaks ainult töö või kohustuste nimel, vaid eelkõige elad iseenda pärast, siis tulevad järjekorras alles lähedased, sõbrad ning viimasena töö ja muud tegemised.
  • Õpi ise oma aega ja ka kogu eluaega planeerima, juhtima, et teised sulle ootamatult sisse ei sõidaks oma tahtmistega. Tegelikult aeg on illusioon, sest kogu loomine toimub siin ja praegu ehk olevikus.
  • Koosta oma isiklike eluliste vajaduste, väärtushinnangute hierarhia või püramiid.
  • Õpi ennast kehtestama ja vahel ka keelduma ehk ütlema “EI”. Püüa hoida ei-d ja ja-d tasakaalus. Arenda endas sise-ehk kõhutunnet, mis aitab sul enda jaoks õigeid otsuseid ja valikud langetada.
  • Õpi ja treeni endas delegeerimise oskust, siis sa ei pea edaspidi üksi nii palju ära tegema. Püüa endale sisendada ja seejärel ka teistele rääkida, et “me koos teeme ära”. Lase ka teistel õppida ja tegutseda ja ära muretse nende pärast, küll nad saavad hakkama!
  • Ja kui taas oled frustreerunud ja väsinud, siis ära teeskle hambad ristis kõikvõimast tegijat, vaid tunnista ka teistele, et oled väsinud ja palud abikäsi!
  • Suhtle heade, mõistvate sõpradega ja lähedastega, et tunda ennast täisväärtusliku inimesena ja saada toetust, heakskiitu sellisena nagu sa oled. Kindlasti ole tänulik ja armasta nii sõpru kui perekonda!
  • Tee tööd, mis pakub sulle rõõmu ja eneseteostust. Tööta koos inimestega, kellega sul on valdavalt hea ja turvaline koos olla ja, kes on ka avatud sinu ideedele.
  • Kiida, täna ja armasta ennast nii väikeste kui suurte tegemiste eest. Siis sa ei jää edaspidi nukralt teiste käest tunnustust, kiitust ootama, vaid alati eelkõige sa kiidad ja tunnustad ise ennast!
  • Kui sind kiidetakse, premeeritakse ja tuuakse eeskujuks, siis võta suure rõõmu, austuse ja tänuga oma loorberid vastu! Sa oled seda väärt!
  • Tegele enese spirituaalse arendamisega, uuri ja loe nii psühholoogilisi kui eneseabi raamatuid. Sa ei pea alati raamatuid ostma, külasta ka raamatukogu. Tööta huvi ja rõõmuga enese ja inimeseks olemise kallal.
  • Mine kursustele ja õpi midagi uut, näiteks suureks abiks oleks mediteerimise oskus, et väsimuse korral eemalduda teistest ja puhastada oma mõistust üleliigsest ja koormavast vadinast. Edaspidi püüa mediteerida 2-3 korda päevas ja jälgi ka oma hingamist, need kaks meetodit aitavad kiirelt jõuvarusid taastada ja ka ennetada läbipõlemist.
  • Tuleta meelde lapseea mängulisust ja loovust: ela ennast välja paberile kirjutades, joonistades, maalides. Või visanda oma salasoovid, unistused suurelt ja värviliselt paberile.
  • Tee ühte asja korraga, hoole ja armastusega, see aitab välja astuda rööprapsimisest. Keskendumine ühele tegevusele toimib meditatiivselt ja treenib nii pühendumist kui ka kehalist tunnetust.
  • Muuda elustiil tervislikuks, harjumused positiivseks ja õpi stressiga toime tulema. Hoia oma pluss- ja miinusstress tasakaalus.
  • Jälgi, et elus oleks rõõmu ja nalja, kehalist aktiivsust ja liikumist, piisavalt und ja puhkust ning lõõgastumist.
  • Toitu tervislikult ja söö mõõdukalt tasakaalustatud toitu. Ära näksi koguaeg põhiliste toidukordade vahele, las toit seedub ja imendub, kuni tunned kõhutühjust.
  • Leia mõnusaid, põnevaid põhjuseid õues käimiseks ja jalutamiseks. Eriti kohe mine männimetsa ja mere äärde, sest inimene vajab ikkagi looduslikult puhast õhku ja loomulikku valgust päikesest.
  • Ela nii, et su hing on rahul ja rõõmus!
  • Aga tegelikult – sa ei pea mitte midagi, lihtsalt hinga, vedele, passi, moluta ja ole niisama! See ongi mittemidagitegemine!

See oli aastal 2003 – olen vist läbipõlenud!?
Viisin kotid kööki ja hakkasin perele süüa tegema. Väsinud peas ketrasid masendavad mõtted tööandjast, tigedast õmblustsehhi meistrist ja kiivas detailidest, mida pidin varahommikust saati juurdelõikaja eest ümber lõikama ja sirgeks õmblema. Mõttes arvutasin, et kellegi eest lisatöö tegemise pärast sel kuul teenin ma tunduvalt vähem. Püüdsin mõelda millelegi muule, kuid tulutult, sest kogu see päev oli masendav ja ajas vihale. Mõtlesin muretsedes juba homsele, et pean enne kuute üles ärkama ja jälle sinna hullumajja minema ja seda tigedat punase näoga meistrit nägema! Ja nagu sellest veel vähe oleks, pean kollektiivi ainsa alkohooliku viinahaisu sisse hingama, sest millegi pärast toodi tema õmblusmasin just minu selja taha. Ja üleüldse, neid joodikuid on liiga palju siin ilmas, alatasa nad räuskavad ja kakerdavad jalus igal pool!
Valmistasin toitu ja mõttes lugesin tunde, kui palju ma veel kodus saan olla, kui pean jälle sinna tolmusesse, külma valgusega kõledasse tsehhi minema. Selle mõtte peale tundsin, et magu hakkas jälle tuikama ja keerama. Kõhuhäda oli mind kiusanud juba kolmandat nädalat, olin püüdnud seda küll õhtuse sooja toidu ja keefiriga leevendada….
See oli aastal 2005 ­– luuletan salaja sahtlisse, kas tõesti!
Kell on pool seitse hommikul ja kiirustan varakult tööle. Täna on kuidagi imelik tunne, nagu kõrist või rinnast tahaks midagi välja tulla. Keegi nagu lausa koputaks rinnaku peale. Kõnnin edasi, kuid mõttes hakkavad tekkima kummalised sõnade read: „miski tungivalt rinna sees klopib ja ennast minu ellu topib!“ Kõnnin edasi, kuid mõttes küsin enda käest, et mida ma pean tegema, kui tööle jõuan? Lõpuks kui tööle masina taha istusin, oli mul selge teadmine, et tuleb võtta kätte pliiats ja paber ning lihtsalt hakata kirjutama. Kõris ja rinnas oleks nagu suur paistetus olnud, sain aru, et kui kirjutama hakkan, siis kindlasti hakkab parem. Käsi värises sellest imelikust tundest, kuid sundisin ennast kirjutama ja lõpuks viimasteks ridadeks sai: „… nüüd püüan vaikselt harjuda ja massidesse varjuda – veel liiga vara karjuda!“ Pärast esimest välja kirjutamist läks lahti lausa trükikoda. Mida rohkem ma kirjutasin, seda parem mul hakkas. Irvitasin küll enda üle ja vahel ka ironiseerisin teiste kallal….

See oli aastal 2005 – tegin suu lahti ja lõin korra majja!
Masinad vurisesid ja tuju oli hea, sest kraede virnad kerkisid laua peal. Olin endamisi uhke ja rahul, et töö oli perfektselt tehtud, lausa millimeetri täpsusega said tikandid kõvakraedele ära tikitud. Nii, veel oli aega paar tundi päeva lõpuni. Nüüd peaks meister mulle uue lademe tooma. Läksin  otsisin ta üles ja palusin tööd, ise masina taha tagasi minnes. Jäin oodates mõtteisse ja järsku mürtsatas töö lauale ja tige hääl sisises selja tagant, „mida kuradit sa õmbled siis nii kiiresti, et ma ei jõua sulle tööd ette tuua!“ Ehmatasin selle peale ja ma ei osanud talle midagi vastu öelda. Oleksin nagu puuga piki pead ja kõhtu saanud. Hakkasin tuimalt, kuid süüdlase tundega edasi õmblema, kuni lõpuks oli aeg koju minna.

Kõndisin kodu poole ja ma ei saanud aru, mida ma tööl valesti olin teinud. Jälle olin sammudes, nagu mäluaugus, endale märkamatult  mitusada meetrit edasi liikunud. Tegelikult hakkasid need mälukad mind veidi häirima. Koju jõudes tegin söögi, laps sõi ja kiitis, kuid minul ei läinud palagi suust sisse ja jälle kõhus keeras.
Ka mees tuli töölt koju, kuid ma ei suutnud talle toimunust rääkida, sest ….

Kirjutis on A. Pihlaku eluloo ja isikliku kogemuse põhine 2003-2020