Taotlus: tsitaadid Castaneda raamatutest

Mõiste “taotlus” tsitaadid Castaneda raamatutest

C. Castaneda “Eraldiolev reaalsus”

• Helenduvate olendite saladus seisneb selles, et neil on midagi, mida kunagi ei kasutata – taotlus. Nõia trikk on sama, mis tavaliselgi inimesel. Mõlemal on maailma kirjeldus. Tavaline inimene hoiab seda üleval mõistusega, nõid taotlusega. Mõlemal kirjeldusel on oma seadused; aga nõia eelis on selles, et taotlus hõlmab rohkem kui mõistus.
• Taotlus ei ole mõte, eesmärk ega soov. Taotlus on see, mis toob inimesele edu, kui ta arvab, et on kaotanud. See toimib vaatamata sellele, et sõdalane järele annab. Taotlus on see, mis teeb sõdalase haavamatuks. Taotlus on see, mis saadab nõia läbi seina, läbi ruumi, lõpmatusse.
  

“Vaikuse jõud”

• Universumis on mõõtmatu, kirjeldamatu jõud, mida šamaanid nimetavad taotluseks, ning absoluutselt kõik, mis eksisteerib kosmoses, on seotud selle taotlusega. Sõdalased tegelevad selle seose üle arutlemise, selle mõistmise ja kasutamisega. Ennekõike tegelevad nad aga selle puhastamisega tuimestavatest mõjudest, mida kutsuvad esile igapäevaelu tavalised mured. Sellel tasandil võib šamanismi defineerida kui inimest ja taotlust ühendava seose puhastamise protseduuriks.
• Tavalise inimese seos taotlusega praktiliselt ei toimi, ja sõdalased alustavad seosega, mis on kasutu, sest see ei vasta. Et seda sidet taaselustada, on sõdalastel vaja tugevat ja paindumatut sihikindlust – erilist meeleseisundit, mida nimetatatakse kõrvalekaldumatuks taotluseks.
  
• Inimese jõud on äraarvamata suur; surm on olemas vaid sellepärast, et me oleme seda taotlenud oma sünnihetkest peale. Surma taotlust on võimalik edasi lükata, sundides kogumispunkti oma asendit muutma.
  Vaiksed teadmised pole midagi muud kui otsekontakt taotlusega.

“Jõu teine ring”

• Sõdalane ei või jätta midagi juhuse hooleks. Sõdalane mõjutab ise sündmuste tagajärgi oma teadvuse ja kõrvalekaldumatu taotlusega.

“Lõpmatuse aktiivne külg”

• Don Juan jätkas seletusega, et hetkest, kui keegi astub üle lõpmatuses asuva eriomase lävepaku, kas siis kaalutletult, või nagu minu (Carlos) puhul, teadmatult, pole kõik see, mis temaga sellest alates sünnib, enam ainult tema enda valdkond, vaid ta siseneb lõpmatuse valda. Lõpmatus on kõik, mis meid ümbritseb. Don Juani liini nõiad nimetavad seda lõpmatuseks, vaimuks, teadlikkuse tumedaks mereks, ning ütlevad, et see on midagi, mis eksisteerib siinsest väljaspool ja juhib meie elusid. Nõiad nimetavad seda ka lõpmatuse taotluseks. Don Juan ütles, et see mis mind ja teda kokku viis, oli lõpmatuse taotlus. Ta on siin samas olemas, käega katsutav, nagu sina ja mina. Nõiad ütlevad, et see on värelus õhus, see teadmine on nõia eelis, et värelus õhus on koguaeg olemas. Nõiad teavad, et neil on koguaeg võimalus sulanduda lõpmatuse taotlusse, ja seda nad just teevadki.
• Nõiad kutsuvad taotluse välja, öeldes sõna “taotlus” kõvasti ja selgesti. Taotlus on vägi, mis eksisteerib universumis. Kui nõiad kutsuvad taotlust, tuleb see nende juurde ja rajab teed saavutamiseks – nõiad teostavad alati selle, mida nad kavatsevad teha.

Taisha Abelar  “Nõidade üleminek”

• “Olgu, lase ma võtan lonksukese,” ütlesin ma, kehutatuna uudishimust ja äkilisest ajest teada saada, mis mängu ta mängib. Ta võttis kõrvitsapudelilt uuesti korgi maha ja ulatas selle mulle. Ma raputasin pudelit ja piilusin sisse. See oli tõepoolest tühi. Aga kui ma selle oma huulte juurde tõstsin, tekkis mul täiesti tundmatu maitseaisting. See, mis mulle suhu voolas, oli mingi vedelik, kuid veega see küll ei sarnanenud. See oli rohkem nagu mingi kuiv, peaaegu mõru surve, mis mind hetke vältel lämmatas ja täitis mu kõri ning seejärel kogu keha jaheda soojusega.
  “Selles kõrvitsapudelis pole midagi sellist, mida võiks silmaga näha,” ütles majavalvur mu hämmeldust nautides.
  Võtsin veel ühe kujuteldava lonksu ning oleksin äärepealt maast lahti kerkinud. Läbi minu voolas midagi elektritaolist ja pani mu jalad kihelema. Kihelus liikus mööda jalgu ülespoole, sealt piki selgroogu kui tulenool ja kui see pähe sisenes, ei puudunud palju, et oleksin minestanud.
  Nägin, kuidas majavalvur naeru käes nagu pajats üles-alla keksis. Kui ma tasakaalu jälle mõnevõrra tagasi sain, läksin vihaselt tema poole. “Mis kurat seal pudelis küll on?” nõudsin ma.
  “Seda, mis seal on, nimetatakse “taotluseks”, ütles majavalvur tõsiselt.