Age pani kokku oma armastusemosaiigi

Age korteris Laagris jagub piisavalt vaikust, et saaksid endasse sukelduda, millestki sügavamalt aru saada. Age mõistab hinge keerdkäike lahti seletada osavate eluliste sõnadega. Tema jaoks tähendab naiseks olemine üht paljudest rollidest inimeseks olemise juures. “Naisel on vaja saada teadlikumaks iseendast, sõbraks endaga. See aitab mõista meeste mõttemaailma ja ka inimeseks olemist terviklikult,” leiab psühholoogi haridusega reikimeister ja vabastava hingamise õpetaja. “Kui ühte rolli kinni jääda, kaoks rolli täitmise ilu ja mõnu. Võimust võtaks ego oma enesetähtsuse ja enesehaletsusega. Rolli kinnijäämine tekitab valu. Kuid iga rolli puhul on areng vältimatu, sellele ei tasu vastu seista.”
Naine ei ole ainult naine. Õpetaja ei ole ainult õpetaja. Igapäevaselt tuleb meil täita mitmeid rolle. “Inimesed, kes mu juures nõustamises käivad, on samuti õpetajad. Tänu neile olen rikkamaks saanud, nad on mu elu kaasloojad. Kui ma eralduks üksindusse, kardaksin järelikult terviklikult areneda. Teised inimesed aitavad meil ennast teadvustada.”
Väga paljud inimesed tulevad Age juurde suhteprobleemiga, mille alguspunktiks abielu, kooselu, pereelu, töö, kuum teema on ka raha. “Väline konflikt hakkab inimese seest. Kui inimene ootab tähelepanu ja armastust väljastpoolt, sõltub ta järelikult enda ümber olevatest inimestest. Heakskiitu ootav inimene ei vastuta oma elu eest, vaid on pigem teiste tõmmata ja lükata. Selline inimene on pahuksis ennekõike iseendaga.”

Totaalne vaimne nälg
Age on oma elukogemuste põhjal aru saanud sellest armastusemosaiigist, mida juhatab nüüd teisigi kokku panema. Oli ajaperiood, mil ta ootas armastust emalt, elukaaslaselt, isegi tööandjalt.
“Põletasin ennast läbi. Olin üliinimene elukaaslase, õmbleja, tütre ja ema rollis. Kogu aeg tahtsin täita teiste inimeste soove maksimaalselt, et neil oleks hea. Unustasin enda, elades teistele.”
Murdepunktiks said munasarjatsüsti võimendumine ja pankrotieelne olukord tööl, mis aitasid ennast teadvustada ja  parimal moel teostada. Age tundis totaalset vaimset nälga pärast seda, kui oli 20 aastat massõmblejana vastu pidanud.
“Olin alati kollektiivis üks nooremaid. Ühel hetkel avastasin, mis toimus: vaatasin eakamaid kolleege, paljudel neist olid kutsehaigused ja rasvunud, deformeerunud kehad. Nende käed olid nõela ja kääride käeshoidmisest konksus ja kühmulised. Mõtlesin, kas selline saab olema ka minu tulevik. Kas istun siin õmblusmasina taga ka 10–15 aasta pärast?”
Age hakkas tähele panema, kuidas koheldi inimesi õmblusmaailmas, nende kollektiivis. “Tegelikult need inimesed ise lasid ennast sedasi kohelda. Mina olin üks nendest rumalatest. Hakkasin häbenema, et õmbleja olin, kuid peale õmblemise ei osanud ma midagi muud teha. Kui keegi küsis, kuidas läheb, ütlesin napisõnaliselt: “Normaalselt.” Vältisin endast rääkimist.”
Samas pakkus õmblejatöö loomingulisust. Pinged juhtkonnaga suhtlemisel ajasid lõpuks siiski kopsu  üle maksa. Age pani tööandja fakti ette, kas too maksab ära ületunnitöö või võimaldatakse tööajast massaažikoolitustel käimist. Ta oli ainus töötaja, kes suutis korruptiivses sisekliimas esile kutsuda “puhastustule”. Selgus, et firmal ei ole tööd pakkuda ja raha napib, kuulutati välja pankrotimenetlus.
“Aitas see, et olin juba töö kõrvalt hakanud tegelema reiki ja massaažiga, olin läbi lugenud palju psühholoogilisi ja filosoofilisi raamatuid. See pani vaatama kogu negatiivsust kui üht illusiooni paljudest. Et õmblusfirma on kui lava, kus inimesed mängivad teatud rolle. Sain aru, et olin võtnud kaassõltlase ja kannataja rolli. Aga kui elu on negatiivne illusioon, siis võin luua uue, positiivse illusiooni. Järelikult võin võtta endale ka uue rolli. Nii algasidki minu enesekehtestamise õppetunnid.”
Ta lahkus areenilt võitjana. Elu andis ju selgelt mõista: on vaja edasi areneda.

Söögi kõrvale tabletid
Tööalased pinged võimendasid kroonilist haigust. “Mida nõmedamaks olukord läks, seda valusamaks läks keha, sest võtsin kõike enda ümber toimuvat liiga isiklikult. Siis olingi fakti ees, kas minna kolmandale opile või muuta midagi endas.”
Age oli 19aastane, kui talle pandi kroonilise haiguse diagnoos. “Ma ei leppinud selle haigusega, kuid ei osanud ka sellega elada,” tunnistab naine. Endometrioos on emaka limaskesta hormonaalne häire, mis tekitab valulikke menstruaalhäireid ja verejookse. “Luuletused aitasid mul sellest olukorrast välja tulla, enne kui reikini jõudsin. Luuletused kirjutasin nii-öelda lauasahtlisse ja on siiani seal enda tarbeks. Luuletasin inimestest, emotsioonidest, kuust ja tähtedest.”
Vahel olid valud nii tugevad, et tekkis reaalne katastroofioht: kuidas päevaseid toiminguid teostada? “Mine või arsti käest haiguslehte küsima. Kuid kes siis pahade päevadega haiguslehte küsib! Eks võtsin jälle valuvaigisteid. Kui hommikul üles tõusin, läks kolm ibuprofeeni korraga, sama lõuna ajal ja õhtul.”
Ka Age emal oli olnud sama haigus, aga teda opereeriti vene ajal. Ema ei läinud põhjuseni, tütar läks. Ehkki ta pidi enne üle elama kaks operatsiooni. “Esimesel korral lõigati kõht kubemest nabani lõhki, arm on siiamaani kõhu peal. Mäletan, et olin opilaual, päris kõhe oli. Tundsin esimest korda surma puudutust, tekkisid hirmud, et võib-olla on tänane päev viimane, et ma ei näe enam mitte kunagi seda sinist taevast, mis paistis opitoa aknast. Olin 20aastane.”
Munasarju tal ära ei lõigatud. Piltikult öeldes kooriti neid nagu kanamune. Hüübinud veri eemaldati munasarjadelt operatiivselt. “Operatsioon kestis kaua, kuid taastusin sellest hästi kiiresti. Elutahe on mul kogu aeg tugev olnud.”

Hirm ja klammerdumine
“Kui mu ellu tuli reiki, ei süüdistanud ma enam tavameditsiini ega oma ema.” Nende perekonnas ei olnud lähedust, igaüks toimetas omaette. “Tundsin puudust mõistmisest, lähedusest, samas klammerdusin vanemate külge. Kui lähedust, hoolivust, hellust ei saa, on laps hirmunud, käitumine muutub agressiivseks või ta tõmbub endasse, et ei jääks kellelegi jalgu, vältimaks karistamist. Mul oli väljaspool kodu hea, kuid kodus tundsin end tõrjutuna ja ebamugavalt. Ei julgenud sõna võtta, kohe järgnes ju karistus. Mul oli oma kehas tohutult ebamugav olla.”
Praegu usub Age, et valis sellised vanemad teadlikult. Selline elu õpetas talle iseseisvumist. Mitte midagi ei saa oodata väljastpoolt ega sõltuda teistest inimestest. Ta on emale ja isale nende õppetundide eest väga tänulik.
Tänu suguvõsa ja vanemate negatiivse karma mõistmisele leidis naine tee iseendasse, oma hinge aktsepteerimiseni. “Varem tundsin viha ja kibestumist, sest head läbisaamist ei ole suguvõsas kunagi olnud. Oli kadetsemine, intriigitsemine, tagarääkimine. Tänu enda sees mustrite lahtiharutamisele sain aru, et mul oligi vajalik selline suguvõsa, et läbida teatud õppetunnid.”
Kui Age emale andestas, kadus tema vastu ka viha ära. Nüüd saavad kaks naist paremini läbi kui kunagi varem. “Mul ei ole temalt ega kelleltki teiselt midagi nõuda ega oodata. Mõistsin, et ka ema polnud oma vanematelt armastust ja lähedust saanud, seetõttu ei olnudki tal mulle seda anda. Eelnevalt pidin mina mõistma, viha lahustama, talle andestama, suguvõsale andestama. Sellega andsin emale võimaluse, et temagi andestaks. Andestamine olevikus mõjutab minevikku ja tulevikku nii peenenergeetilises kui ka füüsilises maailmas.”

Needsin naiseks olemist
Age on saanud aru, miks tal oli vaja operatsioone kogeda. Eks ikka sisemise viha pärast.
“Mäletan, et kui operatsioonile läksin, olin iseenda peale tohutult tige, needsin naiseks olemist,” meenutab Age. “Ei saanud aru, miks mind on karistatud, et olen sündinud naisena – sellist piina, ebamugavust ja valu taluma. Mu naiseeskuju oli ema, ka ema ei tundnud ennast oma kehas hästi. Ta ei olnud aktsepteerinud naiseks olemist.”
Naiseks olemise aktsepteerimise võis teha keerulisemaks seegi, et eelmises elus oli Age munk. Kui ta käis regressiooniteraapiat tutvustaval seminaril, nägi naine meditatsiooni ajal, kuidas ta tegi mungana ühele surnud mehele viimset võidmist. Pilt oli värvitu, ei midagi ilusat ja rõõmsat.
Eelmisest elust päritud mehelik-mungalik mõtlemine ja negatiivsed suhtemustrid praeguse elu lapsepõlvekodust ei pannud Aget ka emadust soovima.
“Esimesest opist oli vist paar aastat möödas, olin 23, kui mu arst ütles, et võiks mõelda lapsesaamise peale. Soovitas viljatusravi. Mul lasteisu ei olnud. Viljatusraviga ei viitsinud ka tegelema hakata, lükkasin arsti soovituse eemale,” tunnistab ta otsekoheselt.
Möödus natuke aega ja lapseteema hakkas siiski hinges pakitsema. “Ühel õhtul voodis olles tundsin, et pean käed kokku panema palveasendisse. Rääkisin kellegagi üleval pool: “Palun saada mulle laps õigel ajal.” Ma ei teadnud, mis ajal – lihtsalt õigel ajal. Soovi esitamise ajal oli kehas hästi soe ja mõnus tunne. Samas oli naljakas ja natuke häbi ka, et mina kui üdini ateist jumalalt abi palun.”
Parajasti oli käes kevadine aeg, kui Age taotluse esitas. Siis tuli periood, kui ta käis koos elukaaslasega järjest mitmeid nädalaid jooksmas. “Iga kord kui jooksed, keha ju rapub, vibratsioon äratab keha üles. Jooks lõppes sellega, et mul lõi kõhu täiesti lahti. Mõtlesin, et ju need opijärgsed liited kehasisemuses joostes nihkuvad ja muudavad asendit.”
Mõne aja pärast tundis Age, et on paha olla, neerud vaevasid ja põis oli hell. Ta läks perearsti juurde, perearst tegi uuringud, kirjutas kanged neerutabletid. “Võtsin mitu nädalat tablette, kuid midagi paremaks ei läinud. Kui läksin naistearsti juurde, öeldi, et on toimunud ime: olete rase!  Tuli ainult loota, et loode on terve ja pole tugevatoimelistest tablettidest kahjustatud.”

Poeg tervendas sisemist last emas
Age käis iga kuu analüüse andmas. Viiendal kuul tekkis raseduse katkemise oht. “Töötasin õmblejana edasi, kuid loode ei talunud õmblusmasina vibratsiooni. Aktiveerus sünnitusprotsess. Olin haiglas paar nädalat säilitusel, arstid mind enam tööle ei lubanudki. Laps sündis paar nädalat enne tähtaega. Arst ütles, et see on imelaps. Sama arvan ka mina.”
Pärast mitmeid ravikuure ja operatsiooni sündis eluterve beebi. Täna on Hans 15aastane ja käib rõõmsalt koolis.
“Emaks olemine on mulle palju õpetanud – suhtlemist nii poja kui ka oma sisemise lapsega. Mu sisemine laps oli haige ja valulik, kuid tänu pojale hakkasin seda armastama. Kui ma kolm aastat pojaga kodus olin, oli see vaid rõõm.”
Nüüd aitab Age neid naisi, kes lapsi ei saa. Viimasel ajal on tulnud nii mitmedki 20–40aastased viljatud õrnema sugupoole esindajad abi küsima. “Üks viljatuse põhjustajaid on nüüdisaegne meesenergial ja hinnangutel põhinev ühiskond. See on agressiivne ühiskond, millega naised ei suuda kohaneda. Tihtilugu ei suuda nad  keskenduda naiseks olemisele, kuna enda kanda on võetud mitmeid erinevaid rolle. Neil tuleb õlg õla kõrval meestega võidelda töökoha, palga või alimentide pärast,” selgitab elutark naine.
Age teeb abiotsijatele vabastavat hingamist, reikit või holistilist nõustamist. Vestleb inimesega ja mõistab kohe, kas inimene on endast teadlik või mitte. “Ilusa ja rohke jutuga püütakse petta nii ennast kui ka teisi. Tehakse kõik selleks, et ennast mitte muuta. Sõnavulin on ego kaitse.”
Kuid sellised abiotsijad petavad vaid ennast. “Paljud inimesed tegelevad pigem teiste inimestega, kuna endasse vaatamine nõuab aega, süvenemist ja julgust. Kui inimesed tegeleks endaga, ei jääkski aega ja tahtmist kaasinimeste elude elamiseks. Olen aru saanud, et tööd iseendaga jagub surmani.”
Elu põhineb suhestumisel. Kui mingi suhe või kontakt on negatiivne, teadvusta, miks tunned negatiivsust, miks tunned vastumeelsust. “Järelikult tuleb kõrvaldada takistused, kuid takistused eelkõige enda seest ja seejärel enda ümber. Esitada endale küsimus, kuidas sündmus minusse puutub. Milleks ja kas mul seda vaja on? Kas vastutan jätkuvalt ainult oma elu eest või olen jälle võtnud enda sisse kaaskondlaste emotsioonid?”

Probleemide tagamaa – üksildus
Üksildus- ja eraldustunne on inimestesse kui programmeeritud ja seda eelkõige linnas elades, leiab Age. “Toimub ohjeldamatu inimeste, loomade, asjade ja informatsiooni tarbimine. Ükskõik kui palju soove on täidetud, mõne aja pärast tuntakse end taas üksildasena. Müra ja tihe suhtlemine linnas võõrandab inimest endast. Kui inimesed tunneks ennast osana maailmast ja tekitaksid ise enda sees armastustunde, kaoksid sõltumised teistest inimestest, asjadest, liigsöömisest, mõnuainetest, alkoholist ja meelelahutusest. Sõltuvus on tingitud sellest, et inimesed on hinges üksildased  ja eraldatud, kuid janunevad tohutult armastuse järele.”
Erinevad sõltuvused on põhjustatud sakraaltšakra ehk isikliku elujõu keskuse blokeeringust. Sel inimesel on vähe elujõudu, ta püüab seda saada igal võimalikul moel väljastpoolt. Ta ei suuda aru saada, et energiat saab genereerida ja transformeerida enda sees, tõmmata vaimsete tehnikate ja praktikate abil universumist.
“Peenenergeetilise käsitluse põhiselt ei lõpe inimene nahaga. On ka juba teaduslikult tõestatud aura olemasolu, mõtete telepaatilist ja füüsilist reaalsust mõjutav jõud. Inimene on piiritu olemisega, kuigi näiliselt füüsilise kehaga justkui üksinda. Ometi mõjutab ta ikkagi mentaalsel ja peenenergeetilisel tasandil kogu universumit. Seda, mida oma peas mõeldakse ja kehas tuntakse, saadetakse järjepidevalt nii peenenergeetiliselt kui ka käitumise abil signaalidena teistele inimestele ja kogu universumisse. Maailm kuuleb ja teab, mida mõtled ja tunned. See teadmine panebki mind oma elu eest vastutama.”
Age on endaga palju tööd teinud. Selle resultaadiks on rõõmustav tõsiasi, et kui ta kuu aega tagasi naistearsti juures käis, andsid analüüsid teada, et nii head füüsilist seisundit ei ole varem olnud. Naise hing lausa särab, kui ta poolvaikselt sõnab: “Arst tegi ultraheliuuringu ja ütles, et nii ilusaid munasarju kui praegu pole kunagi olnud…”