Nõia vari: tsitaadid raamatust “Nõia nägemus” Florinda Donner

Kogu ülejäänud päeva vaagisin ma kuuldud loo tähendust. Arvasin, et olen aru saanud, mida tähendab ühendus, nõia vari või juhuslikkuse ratas, kuid vajasin asjadele siiski dona Mercedese või Candelaria seletust. Alustasin nentimisega, et ma ei saa kogetut seletada, toetudes akadeemilise haridusega omandatud mõistetele, ometigi ei aidanud ka see, kui seletasin asju mõistetega, mida ma olin õppinud naguali maailmas.
Florinda oli kõike seda seletanud taotlusena: see on universaalne, abstraktne jõud, mis vastutab kõige vormimise eest maailmas, kus me elame. Abstraktse jõu olemus, tema vormiv energia on tavaliselt väljaspool inimeste haardeulatust, kuigi teatud asjaoludel on see manipuleeritav. Ja just see annab meile vale ettekujutuse, et inimesed või asjad täidavad meie soove.
Võrreldes Forindaga – ja ma ei suutnud võrdlemisest hoiduda – olid dona Mercedes ja Candelaria pigem lihtsameelsed pragmaatikud. Neil polnud oma tegevusest üldist kindlapiirilist arusaama. Nad mõistsid seda, mida iganes nad ka meediumide, nõidade või tervendajatena tegid, eraldiseisvate, konkreetsete sündmustena, mis olid üksteisega lõdvalt ühendatud. Dona Mercedes andis mulle konkreetse näite võimalusest manipuleerida millegi nimetuga. Manipuleerimise toimingut nimetas ta nõia varjuks. Sama manipulatsiooni tulemust nimetas ta ühenduseks, selle jätkumist aga juhuslikkuse ratta pöörlemiseks.


“Tõsi see on, et mask täitis Lorenzo soovi,” sõnas dona Mercedes absoluutse veendumusega. “Ma tean ka teisi, väga sarnaseid juhtumeid soove täitvatest esemetest.”
“Aga räägi mulle, dona Mercedes, mis on siin tähtsam faktor, kas see asi või isik, kellel on soov?”
“Asi ise,” vastas ta. “Kui Lorenzol poleks seda maski olnud, oleks ta võimud kogu eluaja nõidudes Birgit Briceno järele õhata; ja see oleks olnud ka kõik, milleni ta soov oleks küündinud. Nõid ütleks, et mask, mitte Lorenzo, korraldas ühenduse.”
“Kas sa nimetaksid seda ka siis nõia varjuks, kui nõid sellega üldse seotud ei ole?”
Nõia vari on ainult nimetus. Igas ühes meist on killuke nõida. Lorenzot ei saa määratleda spiritisti või tervendajana, kuigi tal oli teatav võlujõud. Ma arvan, et ei piisa, kui luua ühendus, pöörata juhuslikkuse ratast; aga maski abil seda teha – see oli hoopiski teine asi.”


“Ma vist tean, mida dona Mercedes sinuga teha kavatseb,” ütles Candelaria. Võtnud mul käest, juhatas ta mu kööki. “Sa meeldisid talle väga, kuid ta ei saa sulle oma varju anda, sest seda on vaid üksainus ja ta annab selle mulle.”
“Millest sa räägid?” küsisin ma.
Ma olen nõid”, vastas ta, “ja ma käin dona Mercedese jälgedes. Ainult tervendaja vaimsetes jälgedes käies võid sa ka ise tervendajaks saada. See on see, mida nimetatakse teede ristumiseks, ühenduseks. Nõiad nimetavad seda varjuks.
Varjud
on igaühele tõelised,” jätkas ta, “ja on ainult üksainus pärija, kes saab tõelise teadmise. Ma ju rääkisin sulle, et Octavio Cuntu istus liiga kaua Victor Julio varjua all ja, et dona Mercedes annab oma varju mulle. Lubades teatavatel inimestel sulle oma jutte rääkida, püüab ta sind üheks hetkeks kõigi nende inimeste varju alla lükata, nii et sa saaksid tunda, kuidas pöörleb juhuslikkuse ratas ja kuidas nõiad selle ratta liikumisele kaasa aitavad.”


“Mina isiklikult arvan, et Octavio Cuntu ei saanud Victor Julio kohale asumist vältida. Tal oli väga vähe jõudu, ta oli selle saladusliku miski võimuses, millest ma sulle tookord rääkisin; see midagi on veel saladuslikum kui saatus. Nõiad kutsuvad seda nõia varjuks.”
“Octavio Cuntu oli väga noor ja tugev.” sõnas ühtäkki Candelaria, “aga istus liiga kaua Victor Julio varju all.”
“Kui inimesed haihtuvad, eriti hetkel, mil nad surevad, loovad nad selle saladusliku miski abil ühenduse teise isikuga, teatud järjepidevuse,” seletas dona Mercedes. “Nii nagu lapsed osutuvad oma vanemate sarnaseks. Või nagu need, kes vanade inimeste eest hoolitsedes neil samm-sammult kannul käivad.”
Candelaria hakkas uuesti rääkima. “Octavio Cuntu istus liiga kaua Victor Julio varju all. Ja vari närvutas ta. Victor Julio oli nõrk, kuid suremise hetkel muutus ta vari väga tugevaks.”
“Kas sa nimetad varju hingeks?” küsisin ma Candelarialt.
“Ei, vari on midagi sellist, mis on kõigil inimolenditel, midagi võimsamat kui hing,” vastas ta näiliselt pahaselt.
“Säh sulle, musike,” ütles dona Mercedes. “Octavio Cuntu istus liiga kaua selles köidikus – punktis, kus saatus seob elusid. Tal polnud jõudu sealt ära minna. Ja nagu ütles Candelaria, Victor Julio vari närvutas ta. Seepärast ongi meil kõigil vari, kas tugev või nõrk. Me võime selle varju anda kellelegi, keda armastame, kellelegi, keda vihkame või kellelegi, kes lihtsalt on käepärast. Kui me teda kellelegi ei anna, hõljub ta pärast meie surma mõnda aega ringi, kuni haihtub.”

Nõiaraamatuid luges, praktiseeris ja toimetas Age Pihlak