Mikao Usui rajas Reiki-meetodi Tendai budhismile, shintoismile ja shugendo`le. Teoreetiline baas põhineb inimese spirituaalsel arengul, endast teadlikuks saamisel, mis hõlmab psüühilise ja füüsilise energiatöö tehnikaid. Oma tervendamisseanssidel ei kasutanud ta süsteemseid käteasendeid, vaid ta tegutses intuitiivselt tunnetades, rakendades oma selgeltnägemise võimeid. Kõrgemasse seisundisse jõudmiseks kasutas ta waka-poeeme (Jaapani haiku).
Tema eakaaslasteks ja sõpradeks olid Jaapanis tuntud inimesed, kellel olid kõrged spirituaalsed eesmärgid, nagu Morihei Ueshiba (võitluskunsti aikido looja), Onasiburo Deguchi (omoto usundi looja), Jigoro Kano (judo rajaja).
Toshihiro Eguchi (teno-hira, kätega tervendamise tehnika looja)
Mokichi Okada – Valguse Valitseja (Meishu-sama, 1882 – 1955)
Ta oli sensei Usui sõber, õpilane, filosoof, ikebanakunstile aluse panija
ja tervendustehnika Joh Rei looja.
Joh Rei on Reikile sarnane spirituaalne praktika,
mille abil kanaliseeritakse puhast päikese ja tule-elemendi energiat.
Kurama mäel, mis on Jaapanis tuntud kui võimsa energiaga püha paik, viis Usui läbi oma kuuajalisi meditatsiooni ja paastumise praktikaid. 
Räägitakse, et sellel mäel elutsevad vaimud (tengu, hingestatud maailm), kel on müstilised teadmised samuraide võitluskunstide kohta. Usui veetis oma elu tähtsaimad hetked just Kurama mäel ja seal otsustas lõpetada ka oma maise elu, eesmärgil teada saada – „mis on elu ülim mõte“. Tema nõbu Suzuki, budistlik nunn ja, kes oli ka üks Usui õpilastest, iseloomustab teda järgmiselt: „Usui ei pidanud ennast õpetajaks. Tal ei olnud ootusi ega nõudmisi ühegi praktika ega inimese suhtes, vaatamata sellele, et teistel oli talle palju nii küsimusi kui ootusi. Kuna Usui oli vaba oma õpetaja staatusest, siis ei olnud tema jaoks ka piire, kust algab ja lõppeb õppimine ja õpetamine.
Viimsete elupäevadeni tõmbas inimesi magnetiliselt Sensei Usui karisma ja elutarkus“.